Lumivalguke ja seitse pesapunujat
Ennemuistsel ajal elas ilus printsess. Ta nahk oli valge kui lumi, ta huuled olid punased kui veri ja ta juuksed olid mustad kui eebenipuu.
Tema nimi oli Lumivalguke. Aga kuna ta kuri võõrasema ei kannatanud tema ilu, pidi Lumivalguke lossist lahkuma. Ta jõudis pisikesse majja mägede taga.
Majja sisenedes avastas Lumivalguke pisikese laua seitsme väikse taldriku, seitsme tassi, kuue pisikese tooli ja ühe taburetiga. Järgmises toas oli seitse voodit ja seitse akent. Seinal oli seitse nagi ja seitse pisikest kübarat.
Kuna Lumivalguke oli näljane ja väsinud oma pikast teekonnast, siis sõi ta igalt taldrikult ja jõi igast tassist. Seejärel heitis ta üle seitsme voodi magama. Ta uinus ja hakkas norskama nagu seitse meest.
Varsti lükati uks lahti ja sisse astus seitse pöialpoissi. Nad kandsid labidaid ja teisi tööriistu ning olid üllatunud, et nende taldrikutelt on söödud, tassidest joodud ja toole liigutatud. Siis kuulsid nad norskamist ning kiirustasid magamistuppa. Lumivalguke ärkas neljateistkümne jala padinast.
“Oh, kes teie olete?“, küsis ta.
“Esiteks ütle meile, kes sina oled“, nõudis vanim pöialpoiss.
“Ma olen Lumivalguke“, ütles Lumivalguke.
“Oh “, vastas pöialpoiss, “sina oled see, kes põgeneb oma võõrasema eest, õigus? Hästi, see selgitab nii mõndagi.“ Pöialpoiss tundus kõike teadvat. “Kui sa tahad, võid meie juurde jääda. Sa oled natuke liiga suur, kuid sa sobid testijaks.“
“Testijaks? Missuguseks testimiseks?“, tahtis Lumivalguke teada. Ta ei olnud ainult üsna suur, aga ka üsna segaduses.
“Ah, sa usud ka muinasjuttude jama? Et me töötame mägede all ja otsime rauda ja kulda?” Pöialpoiss raputas pahaselt oma pead. “Kui ma kuidagi peaksin kätte saama need rumalad vennad Grimmid.” Ja ta raputas oma pead nii tugevasti, et habe värises. “Ausalt öeldes oleme me puusepad. Öösel rändame me linna ja ehitame lastetubasid. Me renoveerime, ehitame mööblit ja meisterdame mänguasju.”
“See on õige jutt“, kinnitas teine pöialpoiss. “Ja me oleme selles head. Kuid me oleme vanad mehed ja sellepärast vajame me noort inimest, kes testiks meie asju. Nagu materjali testija, erapooletu ja kompetentne, muidugi.”
Lumivalguke sai aru ja sellest päevast alates jäi ta elama pöialpoiste juurde. Tal oli tore elu mänguasjade ja pisikese mööbli testijana ning ta elas õnnelikult vähemalt seitsesada aastat.
