Martin ja karuke
Ühel päeval, kui tuul liigutas õrnalt kardinaid ning päike paistis läbi pisikese akna tuppa, ärkas Martin oma pärastlõunasest unest ning kuulis imelikku häält.
See oli mürin, täpselt nagu norskav vanaisa. Martin vaatas uudishimulikult toas ringi. Jälle mürin, seekord juba üsna lähedalt. See oli Martini uus kaisukaru. Ta istus Martini punaseks värvitud voodi jalutsis. Martin tahtis mängukarust kinni haarata, aga see urises: "Hei! Mida sa teed?" Mängukaru vaatas Martinit lähemalt. Ka Martin vaatas karukese suurtesse silmadesse. Tal polnud kunagi näinud rääkivat karukest. Ta ei julgenud häält teha. Karuke jätkas: "Hm, hästi, sul on siin kena pesake. Las ma vaatan..." Karuke vaatas toas ringi. "Kas see on sinu karukoobas?", küsis ta.
Martin noogutas.
"Oh, su põrandal on kasukas ka", hüüatas karuke ja vaatas vaipa. "Ja see on kena pilt siin seinal", naeratas ta ja osutas käpaga foto poole, kus oli Martin oma mesikollase lastekombinesooniga.
"Hei, ma vajan veel nime", ütles karuke äkki.
Martin vanaema oli talle karukese alles samal hommikul kinkinud.
"Mõmmi oleks tore nimi", seletas karuke ja Martin noogutas. "Ja mis see on?", küsis karuke ja hüppas voodilt mähkimislauale. Seda tehes ajas ta ümber beebimonitori. See kukkus põrandale ja purunes. Martin ehmatas ning hakkas nutma. Välgukiirusel oli karuke tagasi voodis, just enne kui Martini ema ukse avas.
"Martin", ütles ta õrnalt. "Kõik on korras. Ma olen siin." Ta võttis poisi sülle ja paitas ta pead. Martin jättis nutmise. Üks pisar veeres aeglaselt mööda ta nägu allpoole. "Su uus sõber hoolitseb su eest", ütles ema ja pani mängukaru poja kätele.
Martin hoidis oma karukest ning vaatas teda tähelepanelikult. Karuke ei liigutanud ja oli täiesti rahulik - Martin ka. "Mõmmi", ütles Martin. See tähendas: "Minu sõber."
Ainult siis, kui sa vaatasid väga lähedalt, võisid sa näha naeratust karukese suul. Martin nägi seda ja kallistas karukest.
Sellest hetkest alates olid nad lahutamatud.
