Väike karupoeg
Lähenes öö nõiutud metsas ja väikese karukese silmad sulgusid kui Isakaru puhastas oma poja karvkatet. Ta võttis karupoja selga ja kandis koopasse tema magamiskohale.
Siin oli kena ja soe, kuna kõik karupojad lamasid siin üheskoos. Kuid läks natuke aega enne kui suuremad karupojad magama jäid.
“Head ööd, mu kallis”, urises Isakaru.
“Head ööd”, ütles pisike poeg. Siis müksas ta oma isa väikese musta ninaga ja küsis: “Kas me võime homme jälle jõe mudas ja pritsmetes mängida?”
“Jah, me teeme seda”, vastas Isakaru.
“Ja me läheme jälle kalale?”, küsis pisike karu.
“Jah, me teeme seda”, vastas Isakaru.
“Ja me läheme jälle metsa?”, küsis pisike karu.
“Jah, me teeme seda”, vastas Isakaru.
“Ja ma tahan külastada nõbu Beebikaru”, ütles pisike karu.
“Kui sa tahad, sa võid seda teha”, vastas Isakaru.
“Ja kas ma tohin talle homme näidata, kuidas püüda õhust liblikaid?”, küsis pisike karu.
“Jah, homme võid sa seda teha”, vastas Isakaru. Ta mõistis kui väsinud ta oli. Ta poeg, vastupidiselt, tundus olevat ärkvel.
“Ja siis me harjutame kukerpalle, jah?”, küsis pisike karu.
“Jah, jah”, vastas Isakaru väsinult.
“Ja sa hõõrud mu kasukat homme jälle, jah, isa, sa teed seda?”, küsis pisike karu.
“Hm ... jah”, vastas Isakaru.
“Ja isa, kas me võiksime täna õhtul jälle tähti vaadata?” küsis pisike karu.
Kuid isakaru oli juba uinunud. Väike karu müksas teda, kuid Isakaru vastas ainult rahuoleva mürinaga. Ta unistas homsest päevast. Väike karu kaisutas oma isa ja mõtles tähtedest kuni ta uinus ning magas sügavalt kuni järgmise hommikuni.
